Jaanuar 2009

Tere kõik kallid Eestimaal!


Kirjutan viimastest sündmustest, mis meie pere elus aset on leidnud.
Tunneme teie palvetuge reaalselt, suur tänu, kes on vaevaks võtnud!
Vana aasta lõppes meil sellega, et 31 Dets. Andsime oma üürikorteri võtmed omanikule tagasi ja olime siis uue aasta algul 8 päeva taas Luca ja Giuseppina juures külalised. Ka piibel ütleb, et ära jää oma sõbra kotta liiga kauaks… nii meilgi avanes võimalus ära kolida põhja poole. Leidsime korteri kaunis linnas nimega Arona, see jääb küll Milano kesklinnast pisut üle 60 km lääne poole. Eesti mõistes on vahemaa üüratu, kuid siinses mõistes täiesti talutav vahemaa kirikus käimiseks ja teenimiseks. Suur-Milanos elab hinnanguliselt üle 4 miljoni inimese, kesklinnast siia meieni on põhimõtteliselt ainult Milano eeslinnad ja tööstusmaastik. Aronast edasi algavad aga Alpid ja kaunis Lago Maggiore järv, nii, et õhk on siin kordades puhtam. Oleks hea tahtmis korral ehk saanud ka Milanole lähemal elada, aga me ise ei ole sellised inimesed kes suudaks elada kahe vabriku vahel, päris Milano citys elada on aga kallis ja ka mitte eriti ilus. Olen mõistnud, et pean palju ja esmalt mõtlema oma perele, mitte ainult, et neil kõht oleks täis, vaid ka, et elukeskond oleks elamisväärne jne… Ka minu visioonist tulenevalt pole nii tähtis, et ma elaks ilmtingimata suurlinna südames elama.
Muidugi jälle kord tuleb elu siin peaaegu nullist alustada. Suur abi oli see, et saime aasta elada Luca ja Giuseppina ja teiste kurtide osaduses, nendelt õppisime palju kurtide kultuuri kohta ja ka itaalia viipekeel on enam-vähem käpas (Kristal palju paremini, kui minul). Ka kohaliku Itaalia eluoluga oleme tuttavad.
Ega see kolimine ise ei olegi nii hull (ehk ainult pisut väsitav), kuid kõik suhted inimestega tuleb uuesti nullist üles ehitada, see aga ei käi päevadega, see võtab omajagu aega jälle. Samuti tuleb leida kogudus Milanos, kus saaks ise kasvada ja teenima hakata, palvetage palun selle eest, sest seda otsust ei saa teha lihtsameelselt, vajan palju Jumala juhtimist.
Daniel läks juba teisipäeval uude kooli, ütleb, et on rahul. Ta on meil õnneks kergesti sõbrunev poiss, juba on endale ka sõbra leidnud. Nende klassis käib veel ka üks Down poiss (siin on invaliidid integreeritud) , 2 vene tüdrukut ja üks neegritüdruk . Õpetaja algul ikka pelgas, et kas Daniel itaalia keelt oskab, kuid pärast ütles, et on tubli poiss. Lasteaiakohad on kahjuks täis, nii, et Darian on esialgu kodus, kuniks koht vabaneb.
Eile just käisin ka tööbüroos tööd otsimas (Itaalias käib enamus asju tööbüroode kaudu). Avaldasin soovi leida tööd lihttöölisena mõnes tehases (siis jääks küllalt aega pere ja misjoni jaoks), kuid sealt vastati, et praeguses majanduslikus olukorras on ikka kergem leida tööd kokana. Nii, et momendil mul veel head lahendust pole. Palvetage palun selle eest. Igatahes loodame selle talve üle elada, raha pole küll liialt, aga me pole ka nälga jäänud, näe kolitudki saime, tõsi ainult tänu Tema armule. Nagu Israeli rahvas kõrbes oli Jumala poolt toideted täpselt üheks päevaks, kui nad püüdsid mannat homseks hoida tulid sinna ussid sisse. Tunnen täpselt samuti. Alati paistab juba viimane piir käes olevat, kui Jumal toob lisa. Mu vaim rõõmutseb sellisest sõltuvusest Jumalast, kuid liha (ka 5 meelt ja mõistus) ägab ja mitte vähe. Siinkohal soovin tänada kõiki, kes meid on tetanus materjaalselt!
Ka sõnast ülistus sain päriselt aru alles siin Itaalias, alles siis, kui vahepeal hakkas kaduma igasugune lootus, siis tulin lihtsalt Jumala ette ja ütlesin, et kas mul on tööd või ei ole, läheb selle misjoni asjaga kuidas läheb, siiski Jumal ma ülistan Sind lihtsalt selle eest, et sa oled ülemõistuse suur JUMAL ,üle kõigi miljonite valgusaastate. Ülistan Sind, et oled lasknud mind tulla enese ligi, ülistan, et oled valmistanud meile pääste oma pojas Kristuses!
Huvitav ja paradoksaalne, et heal ajal tuleb südamest välja ainult kiitus ja tänu, kuid ülistus tuleb alles siis, kui oled täiesti läbi, kui ei oska enam millegi eest kiita ega tänada, siis tuleb alles esile tõeline ülistus.

Palvetage palun ka minu ema eest, ma olen mures tema pärast, sest talle on olnud see suur sokk, et me oleme kolinud elama nii kaugele.
Olge väga õnnistatud sellel uuel 2009 Issanda Aastal !!!
Südamest tulevate tervitustega Itaaliast: Ainar Krista Daniel Darian Kertsmik